Oli õhtu, pime, vaid tänavavalgustuse tõttu nägin, mis toimus. Seisin Vanemuise teatri ees oleval mäel, kus oli palju rahvast. Tegin reality check-i vaadates oma käsi ning tundus nagu oleks kaks keskmist sõrme kokku tõmbunud (nagu oleks krampis olnud). Mõistsin, et olen unes ning üritasin lendu tõusta, väga kergelt see mul ka õnnestus. Tõusin juba üsna kõrgele ning tegin edas- ja tagurpidi saltot. Lendasin üsna maaligidal ning mingi hetk tegin uuesti reaalsuskontrolli, kuid seekord tegin seda vaadates elektroonilist kella. Vaatasin kella kaks korda iPodist, mõlemal korral oli kellaaeg erinev. Kutsusin inimesi üles vaatama, mida ma oskan ja ütlesin, et me oleme unes, kuid inimesi see väga ei huvitanud, nad lihtsalt vaatasid, mida ma tegin.
Mingi hetk oli juba päev ning tahtsin kellelegi selgeks teha, et me oleme unenäos, see toimus kaubamaja ja turu vahelisel ülekäigurajal, kus ma ületasin teed õhus ujudes. Ei mäleta kahjuks selle inimese reaktsiooni. Meenub, veel, et nägin Tasku ees limusiini, ning tahtsin sellega sõitma minna, kuid ei osanud teha lahti autoust ning seega jäi see plaan teostamata. McDonald'si juures võtsin ma mootorratta ning sõitsin sellega edasi, kuid peale seda ma ärkasin.
Mõtlesin üle, mida ma unes nägin, ning uinusin uuesti ning minu õnneks hakkasin uuesti kirgast und nägema. See kord olin enda hoovis, ema autos. Liikusin toa poole, ma ei teinud reaalsuskontrolli, vaid olin veendunud, et see on uni, lihtsalt tundus nii. Koridoris oli mu õde A, kellele ma üritasin selgeks teha, et oleme unes. Ütlesin talle, et oleme unes, kuid vastuseks tuli vaid "ei ole". Sain kuskilt kätte kalkulaatori ning panin sinna mingi tehte, mille vastus ei tulnud tõene ning näitasin seda talle, kuid suurt vaimustust ta välja ei näidanud. Ärkasin uuesti. Täna tõesti tasus sisse magada.
